CONTACT:
Los Angeles, California
  • White Facebook Icon
  • White YouTube Icon

Nora Article (in Estonian)

Püramiidide küla Margus Aru „Nora“ Täheväravast

Kati S.V. Murutar

 

Püramiidide küla rajanud ja seal kesk teiste dimensioonide ja tsivilisatsioonide energiat ning kujutisi elav kunstnik Margus Aru on kirjutanud raamatu meist.

„Nora“ on Lugu igas eas lastele. Nii 9- kui 90-aastastele. Eriti neile, kelles nende sisemine laps veel veidigi hingitseb. Oleme harjunud tsiteerima ja aduma Exupery „Väikese Printsi“ müstikat – Nora-lugu on sama hingelindude parve kuldmuna.

See on peegel meie endi ees – kuidas me oma vanemate vastu põrgates lukku läksime, mil moel seetõttu ei ennast ega oma lapsi tõeliselt ei taju ning kuidas meie lapsed saabuvad meid õpetama. Kui lukustumise juhtum on eriti sügav, tulevad lastele teiste dimensioonide-tsivilisatsioonide sõbrad appi.

See on lisaks väga haaravale lugemisvarale ka lootustandev filmistsenaarium – Tähevärava Aru ongi filmilooja samuti – ning selles Loos leiduvad laulusõnad, millele komponeeritud meloodia on ühtaegu teel nii raadiojaamadesse kui filmi tunnusmeloodiaks. Stsenaarium ongi valmis ja linale laotumise rahastus-tootmisjärgus.

Kirjatöö haaravus mõjus mulle-humanitaarlasele kahtpidi trööstivalt. Ühest küljest ei suuda ma juba mõnda aega lugeda ühtki muud teksti kui neid, mida peab. Teisalt ei saanud mu 10-aastast tütart Indirat selle teksti seest enam kätte, ehkki kohustusliku kirjandusega on asjad... kohustuslikud – seda Lugu neelas tüdruk nagu vett või õhku. Ning lõppu jõudes hõiskas: „See tulnukaspoiss oli ju täpselt selline, nagu meie kodus nii sageli liiguvad – pikk-peenike-suurepealine. Ma olen täpselt selliseid nii sageli joonistanud ju!“

On.

Meie varasemate põlvede kirjanikud-kunstnikud on samuti püüdnud mängida mõttega, et Keegi on läheduses. Kui on mõte, siis järelikult ongi. Mõttesse ei tule midagi-kedagi, keda pole. Ka kujutlus ja unistus on tegelikkus. Ning see tegelikkuseks unistatud tasand on Margusel arendatud lõpuni ja veel kaugemalegi.

Eno Raud ja Edgar Valter jäid oma suurte-laste-müsteeriumiga „Lugu lendavate taldrikutega“ poolele teele ning pöördusid siis kohmetult tagasi – ah, nali-nali... Sest ajad olid üle-eelmised. Meistrite tandem teadis, mida öelda tahab – ent ei saanud. Margus saab.

Ta jutustab just sellisest kenade keskklassi kodanlaste perest, kelle peal väidetakse seisvat riiklikku jätkusuutlikkust, keda kadestatakse, kellesugustega on kaetud ka teiste nn arenenud riikide eeslinnad ja eramurajoonid ning linlikku elulaadi harrastavad küladki.

Edukas isa nutab ja töötab, et kahelapselist peret üleval pidada. Õieti ei nuta ka – ta ise läks nii õrnas eas lukku oma isa käes, kes läks lukku oma isa käes, kes läks lukku oma... ja nii edasi. Õieti tagasi. Isa ei mäleta. Mida ei mäleta, seda ei luba. Keelud ja kalkus lukustavad veel enam, kuni...

Kristlikult religioosne ema on vargsi oma esimesse armastusse kinni jäänud. Lisaks õilmitseb teoses Tammsaare „Tõest ja õigusest“ pärit Andrese-Krõõda-Pearu igihalja armastusekolmnurga taimekene. Naabrimees-lihtsake põhjustab katastroof-haaval teadmatult-tahtmatult ühe koorumise ja avanemise teise järel. Andku taevas, et liiga paljud pered ei peaks Algallikaga ühenduse taastumiseks nii koletuid tragöödiaid läbi elama.

Margus on oma kirjasõnaga teinud tänuväärse töö teiste dimensioonide-tsivilisatsioonide olemuse määratlemisel. Tulnukaspoiss kehastub Maale tänu Nora tungivale kutsele. Ta õpetab sügavas leinas avatud ja tundliku tüdruku telepaatiliselt tajuma-suhtlema. Annab tema emale ja isale võimaluse end lahti ja välja elada – sest tulnukaspoisil on võime võtta just selle isiku kuju, kellele inimesel on hetkel kõige olulisemad sõnumid välja sosistada või karjuda.

Tulnukaspoiss õpetab 12aastast piigat tundeid läbima, keskenduma ja oma valguskeha juhtima. Viimasel-hetkel-põletav-põneval piiril. Tõeline sõber näitab vääritimõistmiste ja asjade selgesse harmooniasse arenemise võimalusi. Ning eriti kauni kingitusena tutvustab ta enne Koju lahkumist Norale paralleelmaailmu – siinsamas meie kolmedimensioonilisega ülestikku-rööbiti pulseerivaid kauneid reaalsusi.

Püramiidide külast voogab seega meie lugemislauale paljukihiline tegelikkuste süsteem. On see kalk ja formaalne, mida katkised inimesed kuulekalt harrastavad, seejuures ennast ja lapsi veel rohkem lõhkudes. On unistavas teadvuses loodav. On peen paljudimensiooniline paralleelmaailm. Ja nii Linnuteel kui kaugemal Universumis pulseerivad ilmad ja olevused loendamatutel planeetidel.

Nukker on, kui justkui-haritud teekaaslased lukustunuina itsitavad „tulnukajuttude“ peale, mis tegelikult pole tulnukajutud. Margus Aru püramiidide küla on peetud pelgaks äriplaaniks. Saara Soone talu üheshingamist Siriuse ja Tagapäikesemaa tsivilisatsioonidega käiakse siin tseremooniatel kogemas – aga eemalt ikkagi itsitatakse. Mida ei tunta, kardetakse.

Marguse justkui-laste-raamat on ses mõttes hindamatu teene meile kõigile, kes me Teiste ligiolekut tajume ja vahendame. Teene on ta ka ses mõttes, et tuletab meelde, kui oluline on kalgi-formaalse pealispinna alla pugeda, et uuesti ennast, oma sisemist last ning kõiki ja kõike Armastama terveneda. See raamat loob ühendust. Nii inimeste omavahelise eraldatuse kui universumist äralõigatuse leevendamise palsamina mõjub see seikluslugu.

Olen veendunud, et ainuüksi „Nora“ kaasakogemine hoiab nii mõnegi õnnetuse ära – avatud südamega lugemine aitab avarduda ilma haiguste ja kaotusteta. Toimib nagu sõbralik äratus.